Facebook

Chi va piano, va sano e va lontano, Itaalia 2019

Chi va piano, va sano e va lontano, Itaalia 2019
05-05-2019

Chi va piano, va sano e va lontano, Itaalia 2019

URWE RUSSOW BLOGI:

Tervisespordi/Biketraveli laagrid on igal aastal see sündmus, mida hakkad taas ootama siis, kui eelmine laager pole veel läbigi :)

Sel aastal veeresime Itaalias, imelises Rimini-Cattolica piirkonnas. Minu jaoks juba viies rattalaager on juba nädalajagu päevi seljataga. Ka minu esimene kevadlaager päris algajana viis aastat tagasi oli Itaalias, tookord Toscanas. Grupijuhi tööd alustasin Tallinna lähiümbuse Tervisespordi sõitudel ja üsna loogilise jätkuna olen jätkanud ka laagrites grupijuhina. Grupijuhi töö pole lihtsalt meeldiva kambaga ratta selga istumine, tubli eeltöö rajavalikuga selle pikkuse ja tõusude arvutamisega ning grupile tutvustamisega on vaja teha igapäevaselt, lisaks muud korralduslikud toimingud. Lihtsam on muidugi tuttavama piirkonnaga nagu Mallorca, kus enamus grupist juba teadis, mis neid ees ootas :) Cattolicas olin esimest korda, mistõttu algus oli päris keeruline. Pooled kohanimed sisaldasid lühendit San (püha), seega oli nende kohtade meeldejätmine aeganõudev. Ka Garmin ei teinud alati koostööd, pärast uuendust puudus mul aluskaart ning seega sõitsime Garmini punast-jutti-mööda kujutlusõimet appi võttes. Aivar oma GPS-iga oli suureks abiks, seetõttu said lõpuks mitmed kohad kaarditagi tuttavaks. Meie grupil oli viimastel sõidupäevadel ka elus-Garmin ehk kohalik grupijuht Loris Spadoni, mistõttu igasuguse rajateema võis rahulikult unustada ning lasta end üllatada.

Juba aastaid olen pidanud Facebookis kevadlaagri kohta päevikut mõne lühema kommentaariga sõidu kohta, esmaste emotsioonide ja muidugi piltidega. Tagasisidest järeldan, et selline vorm on sõprade poolt omaksvõetud ja nii mõnigi foto on ootamatult palju poolehoidu leidnud. Sellel aastal said postitused rekordiliselt vastukaja ja mõnest heast võttest jätkus meil grupiski juttu pikemaks....... Jaanusele kniks ja teistele, kelle pilte sai kasutatud.

Minu gruppi on reklaamitud kui naiste gruppi, mis hea turundusnipina on seni põhiliselt tõmmanud just mehi – põhjuseid võib igaüks ise tuletada… Nojah, naisi pole ka ju nii palju. Me sõidame päris algajale ehk pisut kiires tempos, päris tugeva jalaga meestele on tempo sobilik aga pisut kergemaks päevaks. Ehk siis, oleme mõnusad keskmikud. Seega oli grupp vahel päris suur ja meeldivalt kirju segu nii kiirematest kui aeglasematest sõitjatest. Aga mäe otsas ootasid kiired mitte nii kiireid alati järgi, puhkasid jalga, tegid pilte ning nautisid elu :) 

Seepärast saime seekord tõesti mõned vahvad võtted tõusu lõpuponnistusest.

Ühel sõidul õnnestus meil võtta tõus Alfredosse, kus Garmin näitas ära ka tõusuprotsendi 21%, enamus tõusu oli siiski 15-18% vahel. See oli nii mõnegi ratturi jaoks piir kas sõitmise ja kõndimise vahel. Tee oli kitsas, kehvema asfaldiga ja kahesuunalise liiklusega. Serpentiinil autoga kohtudes ratturile liiga palju ruumi ei jäänud ning ka tõusunurk võttis hinge kinni. Aga kõik sõitsid ära- selline väike eneseületus nii mõnelegi. 

Cattolica maastik erineb Mallorca omast paljuski. Itaalias vaheldus maastik pidevalt, ikka üles ja alla. Said natuke laskuda, kui juba hakkas uus tõus. Kui just mere ääres ei sõitnud, siis sildedat polnud.

Meie koduks olnud hotell Europa Monettil oli meile varuks viimastel päevadel kohalik grupijuht Loris Spadoni, kes viis meid radadele, millele ise polnud sattunud. Ühel pisut jahedama ilmaga päeval viis Loris viis meid Fanos kohvikusse, kus pakutakse väga head kohvijooki Moretta, mis keha soojaks lööb ja tuulega võitlmiseks tublisti jaksu ja motti lisab. Kodus otsisin välja joogi retsepti ning proovisin kogetut korrata, kuid nii hästi kui Fanos see asi välja ei kukkunud. Kuid kes soovib see võib ka ise proovida, retsept on siin:  http://www.morettadifano.it/en/story.html

Loriselt grupijuhina oli paljugi õppida. Ringteel peatatakse sisuliselt autoliiklus, et kogu grupp korraga läbi saaks ja ringteid oli seal ikka palju. Ühe korra sulges Loris ka maantee, seisis rattaga teele ette, kõik autod jäid seisma ja meie ületasime tee. Kogu sellise liiklemisega käis kaasas elementaarne viisakus. Tänati autojuhte, lehvitati neile või tõsteti pöial, seega pahast tuututamist ei kogenud. Ainult ühe korra nägin emotsionaalset mõttevahetust autojuhiga, kuigi teel oli ruumi ilmatult palju ja ratturid ühes reas.

Minu jaoks ei ole laager ainult rattasõit, see on koosviibimine heade sõpradega, kes lisaks kõigele muule armastavad ka rattaga sõita. Meil jäi aega koos päikest võtta, seltskonnaga koos istuda ja maailma asju arutada, linnas jalutada ja muidugi mere ääres hommiku- või õhtupäikest nautida. Lühidalt – elada!