Facebook

Mallorcal on mõnus

Mallorcal on mõnus
30-07-2017

Mallorcal on mõnus

TAUNO TRALLMANN BLOGI: 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, sai asi alguse sellest , et Janika helistas eelmine aasta juunis ja palus paar korda Veixi Laagri trennides asendada (ajutised lahendused on teatavasti kõige püsivamad). Edasi tuli juba uus ja ilus Bianchi mu ellu ning kõige selle lõppakordiks loosis Ieva õnnelik käsi mind Mallorca laagrisse. Varsti lisandus veel Janika palve Mallorcal grupijuht olla, kombekas nagu ma olen siis tean, et naistele pole viisakas „ei” öelda. Kiirelt lendas aeg, ratas karpi, rajad Garminisse (peale vaadates tundusid nad graafikul kõik sellised suht flätid, mis see paar tõusunõksu seal ikka võtta on) ja oligi kõik sõiduks valimis. Olen ju oma grupiga võtnud Humala küngast ja omapäi vahel lausa Tabasalu tõusugi. smiley

Esimese päeva sõit oligi algul jumala flät, siis aga tuli paar väikest nõksakat ning siis vaatad seljataha ja näed kauneid mägesid horisondi taustal, no nalja hakkab saama mõtlesin ma omaette, ÄGE! Teisel laagripäeval oli esimene sõit oma grupiga. Hotelli ette kogunedes mõtlesin korra, et ega äkki keegi ei tulegi minuga sõitma, kuid õnneks oli see tunne petlik. Esimene sõit oli Cap De Formentori tuletorni juurde, selline lühike 64 km pikkune sõit (millest esimene ja viimane 15 km täiesti siledad ja siis keskel mõned künkad) kokku 940 tõusumeetriga. Kui keegi rahakoti peale tige, siis soovitan soojalt Cap De Formentori tuletorni kohvikut, pärast seal lõunatamist on kõik nii odav cheeky Teiseks päevaks sai välja lubatud 120 km rattateedel, arvutist vaadatuna jäi meelde, et seal mingeid mägesid sees ei ole ja nii ka kõigile lubatud. Õhtuks selgus muidugi, et siledat teed Mallorcal eriti pole (juhul, kui sa hotelli ees ringteel tiirutades kilomeetreid ei kogu). Kokku tuli siis üle 1000 tõusumeetri.

Üldiselt ongi Mallorcal võimalik teha kahte tüüpi rattasõite, kas sedasi lainetavalt sõita linnast linna ja imetleda imelisi vaateid ja linnade suuri kirikuid, või siis ronida mõne künka otsa ja käia patte lunastamas ja imetleda VEEL imelisemaid vaateid.Unustamatu oli muidugi Sa Calobra, Palya de Murost oli see 120 km pikkune ring 2000 tõusumeetriga. Sa Calobra tõus on ikka „valusalt“ ilus, vahepea tundus, et tõus ei lõppegi kunagi (9,5 km keskmislt 7,4%). Peale sellist tõusu sai tehtud väike Coca jning siis veel veidi ronitud ja Lluci kloostris väike õlu tehtud. Lluc oli mõnusalt sürr koht. Kloostri hoovis oli kohe kohvik/õllekas (väga maitva õllega), sisehoovi minnes on vasakut kätt restoran, paremat kätt lastemängutuba batuutitega ja kõige lõpus (minu arvates) saare kauneim kirik.

Vaate poolest oleks kohustuslik käia ka Sant Salvadori otsas. Sellist avarust enda ümber ei näe ühegi teise künka otsast. Nagu viimasest aru võis saada, ei olnud see ainult karm panemine ratta seljas. Nauditud sai nii päikest, head toitu, ägedat seltskonda, mõnusat basseini ääres lebotamist ja muud head-paremat oma akude laadimiseks. Eraldi peab kiitma kohalikku liikluskultuuri, kus jalgratturitega arvestati. Saaks sellest väiksegi osakese Eestisse kaasa! Veidi ka statistika huvilistele: mul sai sõidetud 1001 km ja veidi üle 9200 tõusumeetri, lõhkusin ära kolmed päikseprillid ja ära sai vahetatud 7 rehvi (ja kordagi mitte enda rattal ).

Siin kohal tänan kõiki, kes minu grupis sõitmas käisid ja eriti neid tugevad kellega sai nii mõnelgi õhtul rannas või linna vahel cavat ja õlut maitsta ning „maailma parandamas“ käidud. Ja loomulkult kõige suuremad tänud lähevad Janikale ja Virgole ägeda laagri korraldamise eest.