Facebook

Miks ka mitte...

Miks ka mitte...
26-04-2018

Miks ka mitte...

TUULI MEKK BLOGI: 

Kohtumiseni uutes Maailmapaikades! On aasta viimane päev, 31. detsember. Mida inimesed siis teevad? Veedavad mõnusalt aega, teevad ettevalmistusi uue aasta vastuvõtmiseks – meelelahutus, söögid, jm. Mõned aga leiavad endale uue väljakutse ning asuvad seda ka kohe planeerima. Nimelt läks 31.12.2017.a. teele kiri Janikale küsimusega:

 Avastasin FB ürituse – Mallorca kevadlaager, mis on toimumas aprill 2018. Sellele registreerimine on vist lõppenud? Uurin teemat, hüpoteetiliselt – kas tasub kaaluda, mõelda või on nn “rong” juba läinud? Vastus ei andnud ennast kaua oodata. Veel mõned kirjad vahetatud Janika ja Virgogaga ning 5. jaanuariks oli asi nn vormistatud – Tuuli osaleb 2018.a. aprilli rattalaagris Mallorcal. . Töölt periood vabaks küsitud ning edasi jäi ainult oodata ja tegeleda ettavalmistusega, eelhäälestusega. Haarasin veel kinni võimalusest kohtuda rattalaagri korraldajatega Taevaskojas, mil sai nauditud Fatbike @ Taevaskoja Weekendil. Imeline kogemus – esimene kord fatbike rattasõit koos mõnusa seltskonna ning ilmaga. Nii sai alguse minu teekond elu esimesse rattalaagrisse. Vaatamata oma eale (lapsed on juba täisealised ehk ega minagi enam esimeses nooruses pole) ning mitmetele rattavõistlustele, – matkadele jm väljakutsetele ei ole ma kunagi osalenud üheski laagris ega saanud juhendamist teemal – rattasõit. S.t. minule siis: uued inimesed, uus ratas (olen liikunud varasemalt ainult maastikurattaga), kaks nädalat rattasõite koos meeskonnaga ning vbl ka mägedes. 

On laupäeva, 7. aprilli hommik ning ootan bussi Tõrva – Tallinn, mis väljub 7.32. Ilmad on olnud muutlikud ja koduselt kruusateelt peateele keerates saan aru – teel on kiilasjää. See ei tõota head ja ega see eelaimus ei anna ennast pikalt oodata. Buss sõidab ettevaatlikult kuid …. peale 20 km toimub midagi imelikku. Ala alevikust välja jõudes peatub buss vastutuleva rekkajuhi palvel, märguandel ja edasisest peab ise aru saama – toimub juhtide vahel miski vestlus, rekka sõidab Tõrva poole, bussijuht ühmab midagi ja hakkab … manööverdama?! Veidi aja pärast on buss ümber keeratud ja suund – Tõrva?? Olen hetke rahulik / veel/ sest tean, et üks tee läheb ka läbi Taagepera Tallinna poole. Loodan, et see on bussijuhil plaanis. Õnneks nii lähebki! 

Nuia metsadevaheline teelõik on teada tuntud oma ekstreemsuste poolest – kui on lund siis on seda palju ja seekord oli siis libedus meie teele kummuli auto organiseerinud…Tallinna Lennujaama jõuan kenasti ja peagi märkan ka Janikat, kellega liituvad järjest uued laagrilised /Margus, Leiu, jne. Paljudele on see taaskohtumine, sest laagris osalemine ei ole neile esimene kord. Juttu, naeru ja lugusid vahepeal toimunust või ootustest laagrile jagub seltskonnal küllaga. Kuuleme Jankalt ka infot, et üks seltskond/ Ingvar ja Irina/ jõuab nibin – nabin lennule, sest tulijatel olid lennuajad veidi sassi läinud.  Õnneks laabub kõik kenasti ning teekonda TLL – FRA – PMI võib alata. 

Lõuna – Eesti inimestele on mugavam viis alustada reisi lennuga Riia lennujaamast. Sellepärast on seekordne algus Tallinna Lennujaam minule esmane kogemus – ma pole varem Tallinnast lendu alustanud. Mulle avaldas väga sügavat muljet lennujaama hubasus, pisidetailid, rahvuslikkuse teema väga soe ja mõnus – tnx.

Lennud tehtud ning bussiga Palma lennujaamst Playa de Muros paiknevasse hotelli, Las Gaviotas Suites Hotel / sõidetud oli kell tiksunud ca 21.00 peale. Kuna lend FRA – PMI hilines siis hotelli ja sööma jõudsime viimasel minutil ja kõik korralduslik käis kiirelt. Teades, et hilineme oli Virgol kõik eeltöö tehtud. Kõikidele oli toakaardid laual ootamas ning nüüd oli vaja ainult tuba labürindist üles leida, asjad tuppa viia ja õhtusöögile tulla / kui isu on. Peale õhtusööki ootas Virgo meid hotelli fuajees, et jagada esmast olulist infot – mis kellast saavad osalejad kätte oma rendirattad, mis kellast starditakse esimesele rattaringile, kus on leitav kõige viimasem info, jne.

On pühapäeva, 8. aprilli hommik minu esimeses rattalaagris. Tuba on imeline, hommikusöök rikkalik ja kella 10 ajal liigume Virgoga rattarenti. Saan peagi enda käsutusse, kaheks nädalaks, imelise maanteeratta / minule kui algajale on see uus ja mõnus kogemus/. Peale väikseid õpetussõnu, juhendamist teen rattaga mõned tiirud – saame nn tuttavaks. Start kõikidel ratturitel on kell 12. 00 hotelli eest. Treeningpäev nr. 1 algab väikese plaanimuutusega, sest sellel päeval toimub piirkonnas jooksuvõistlus ja käiku läheb plaan “B”. Kõik laagris osalejad kogunevad hotelli ette, jagatakse gruppidesse ning treeningpäev võib alata. Meie, “Elunautlejate” grupp stardib viimasena ja suundume ringile – SIneu –Muro…. . Gruppi juhib Janika ja gruppi turvab ehk on nn “ankru” rollis Peeter. Ilm oli muutlik – külma ja tuult, päikest ja soojust. Päev pakkus sõitjatele mõnusat vaheldust ning kilomeetreid kogunes ca 63. Hotelli jõudes on hea tunne – esimene rattasõidu päev on tehtud.

Minule oli päeva märksõnad: uus ratas ja kohanemine, ettevaatlikkus – ohutus. Väga meeldis mulle ka Janika juhendamine, suunamine ja õpetus – kuidas toimub grupis liikumine, mida peame järgima, kuidas käituma – suur tänu ohjamise eest!

Esmaspäeva, 9. aprilli hommikut alustan väikese ujumisega hotelli basseinis – mõnus äratus. Seejärel tugev hommiksöök rikkalikus söögilauas – salatid, pannkoogid, omlett, grillvorstid, puuviljad, mahlad ja smuutid, kohvi ning võileivad – väga mõnus ja kosutav. Kõht täis söödud on veidi aega puhata ja sättida ennast rattasõidule. Start rajale on kell 11.00 hotelli eest. Päev on päikseline. Rattatiir viib meid /Janka ütluste järgi/ aedade vahele, mis tähendab elunautlejatele rahulikku ja tasast kulgemist. Grupi liikmete osas on väikesi muutusi kuid suures osas on inimesed samad / minule väga meeldib, et inimesed saavad ise gruppi valida – kilomeetrite, piirkonna või tõusumeetrite järgi/. Sellel päeval saab näha aedasid, põlde, sadamalinna /siin on ka väike kohvipaus/ – tiirutades koguneb kilomeetreid ca 70. Päev lõppeb taas rahuloluga.

Rattasõidu kolmas päev ehk teisipäev, 10. aprill viib meie grupi Coll De Femenia punktini. Meile nautlejatele on see esimene väljakutse, sest räägitakse tõusumeetritest suurusjärgus 800. Sõitu hotelli eest alustame rahulikult ja peale esimest peatust, kus Janika jagab näpunäiteid tõusumeetrite alistamiseks – stardime. Igaüks saab liikuda omas rütmis ja Janika on täna tõusul ankru rollis s.t. sõidab grupi sabas. Minule oli tippu jõudmine vaevanõudev kuid rahuldust pakkuv – väga mõnus tunne. Esimene pingutus tehtud, loodan mina, et edasi saame ainult allamäge sõita, kuid … tõuse tuli veelgi. Paari tõusu ja laskumise järel andis Janika uued juhised – pikk laskumine ja kõige tähtsam on ohutus!!! Ja nüüd ta algas – laskumist pikalt koos mitmete serpentiinidega. Tänan Meelist, kelle järgi mäest alla sõites oli väga hea õppida – kuidas läheneda serpentiinidele, jm. Pingutuse järel jõudsime linnakesse kus tegime ka väikese eine ning saimegi suuna võtta hotelli poole.

Kui inimene sünnib, siis on ta pehme ja painduv, kui sureb, siis kõva ja jäik. Nii on kõikide asjadega Taeva all. Taimed ja loomad on elavatena pehmed ja nõtked, aga surres haprad ja kuivad. Seega, olla kõva ja jäik, on see mis iseloomustab surma. Ja olla pehme ja painduv, on see mis iseloomustab elu  /Lao-zi “Daodejing” 76. salm

Täna õhtust alates kuni laagri lõpuni, olime saanud kokkuleppe Erikaga – kohtume jõusaali mati peal kell 17:30-18:30 – venitamine.  Mina andsin endale võimaluse osaleda venitustundides, mida Erika oli valmis pakkuma. SUURED TÄNUD Erikale!!! Tema soojus, hoolivus ja abivalmidus – imeline inimenene Iga kell uuesti kogema Sinu tunde! Ma ise saan väga hästi aru kui vajalik on venitamine, kuid …. nii hea on kui keegi juhendab ja suunab ja mõtleb – tänan võimaluse eest! Sellega aga päevaprogramm veel ei lõppenud. Meid ootas ees filmiõhtu algusega kell 20:30 Jõusaali majas. Näitamisele tuli HELL ON WHEELS (Höllentour) 2004. Film oli pikk, kuid minule enim meeldisid Virgo kommentaarid, taustainfo inimesele, kes vbl ei ole kõige pädevam antud valdkonnast. Õhtu venis pikaks kuid oli informatiivne. Uus päev tõi laagrilistele esimese puhkepäeva s.t. rattasõidust vaba päeva. Igaüks sai päeva siis omale sobival viisil sisustada – lebotamine, šopingutiir, hotellis SPA mõnude nautimine, jne. Mina käisin veidi poodlemas ja oste tegemas ehk võtsin päeva täitsa rahulikult ning astusin läbi ka SPAst.

Neljapäeva, 12. aprilli päev nägi meil ette Cala San Vincente külastus – 76 km koos 269 tõusumeetriga. Rattatiiruga ka Pollença ja Sa Pobla linna riivatud. Cala Sant Vicenc vaateplatvormil kohtusime veel Ergo grupiga, kelle päev nägi ette veel sõjaväebaasi värava külastust. Kohtumisest tehti ka ühine pilt ja suunduti edasi rannaäärsesse kohvikusse lõunapausile. Peale lõunapausi liiguti siis juba edasi iga grupp oma rada. Vaated olid rannale imelised ja kõik said tegeleda pildistamisega. Kilomeetreid kogunes parasjagu, ilm oli rattasõiduks parajalt soe. Palju positiivseid emotsioone!

“Elu on nagu jalgrattasõit – tasakaalu hoidmiseks tuleb edasi liikuda”  Albert Einstein

 

Kätte oli jõudnud minu teise väljakutse päev – rühmategevus. Rattasõit ja venitustund tehtud ning kõht täis söödud, kogunesid laagri osalejad taas jõusaali ruumi, kus minu ülesanne oli tegevust pakkuda. Tunnistan ausalt, et hirme oli parasjagu – mida ootavad osalejad? kui paljud tulevad õhtul välja kuulutatud koolitusele? kas leida osalejatele sobiva tegevuse? kas saan hakkama? Ebamääraseid faktoreid oli küllaga, et täpselt tegevus paika panna s.t. pidin olema loominguline.

Mida olen oma viimase tööga õppinud – kokkuleppete sõlmimine! ootamatused! Enne kui alustame oma nn teekonda peame aru saama – mis meid ees ootab?! Kas me saame kõik ühtemoodi teekonnast aru?

Täna oli minu soov pakkuda lõõgastust, endale mõtlemist ja mitte üle kuhjata uute teadmistega. Oluline on ka kokku leppida ühine eesmärk ja ajaline mõõde. Rahvast kogunes palju ja õhus oli tunda veidi ärevust / eelnevalt olin info jagamisega kitsi/. Miks? Igasugune jagatud infokild loob soodsa pinnase eeldustele, mille taga on iga inimese senised kogemused. Soovisin, et rahvas koguneks kokku, annaks endale võimalus kogeda midagi uut, kuulata teist vaatenurka – miks ka mitte.

Mida ma tegin? Tutvustasin ennast ja oma tööd – karjäärispetsialist, kes omab kutset ja töötab tänasel päeval Valgamaa Rajaleidja keskuses.

Missugused on minu igapäevased ülesanded ja mida teen vabatahtliku töö korras, mis mulle meeldib ja mis mitte? Peale väikest tutvustust ning tekkinud küsimustele vastamist asusime teele

  1. Reastamine. Osalejate ülesanne oli moodustada rida tähestiku alusel ning seda oma eesnime esitähest lähtuvalt, sünnikuupäeva ja kauguse järgi /mingist punktist/ ning seda teha vaikides! Vaja läks loovust, probleemi lahendamise oskust. Näha oli erinevaid ülesande lahendamise oskusi kuid – valimine oli kõige raskem ülesanne. Reastamised tehtud võis kaasa mõelda – meie ei muutu antud ülesande sooritamise jooksul kuid nn edetabelis meie koht muutus?! Kuidas ma ennast tunnen? Hästi? Halvasti? või … Kui mulle ei seletata ülesande eesmärki – kuidas see mulle mõjub? Võib tekkida ebamugavus või rahulolematus! Analüüsimise kohti on palju. Olge loovad!
  2. Grupitöö – Minu õnnelik päev! Kolmesed grupid said pildi inimesestkahjuks oli ajakirjas väga palju kuulsuste pilte, mis veidi segas osalejatel ülesandele loovamalt lähenemist/ kelle kohta oli vaja mõelda – tegevus või amet, millega see inimene võiks tegeleda? missugustest tegevustest koosneb tema õnnelik päev? Väikese arutelu järgi sai grupp pantomiimi abil tutvustada ametit või inimest / veidi loomingulisust ja nuputamist koos elevusega , missugune on tema päev. Kellegi teise õnnelikku päeva kirjeldades tuleb lauale päris palju neid huvisid, mis meile endile rõõmu pakub – hea koht ka enda kohta midagi teada või selgemas saada. Vaatamata kõigele tundus, et tegevus pakkus lõõgastust ja mängulisust 

Uus päev pakkus korraldajatele loovust, ümberkorralamist, paindlikkust – lubati vihma, mis tähendas – kas sõit tuleb või mitte? kuidas päev(ad) planeerida? Nii oli grupijuhtidel vabadus kujundada treeningud enda äranägemise järgi  ja ilma arvestades. Kõikide soov oli – saaks rattaga sõita ning säästa tervist / et endale külma või libedusega või traumaga liiga ei teeks/. Sellest lähtuvalt valiti lühemad sõiduringid ja sobivamad kellaajad. Meil siis oli sellel päeval sõit aedade vahel. Läbisime ca 45 km ning õhtul ootas meid uus film. Ilm oli heitlik ja uus päev tervitas meid vihmaga s.t. taas vaba päev. Hommikusöögi järel sain Margusee pundiga koos minna Palma lähedale poodlema. Kogunesime väikesesse rendibussi ja asusime teele – Mallorca Fashion OutletSanta Maria del cami kus sai ka väike kohviku peatus tehtud. Soovitud kohaliku turu külastus jäi kahjuks ära, sest oli laupäev ja kellaaeg juba üle lõuna. Hotellis tagasi, õhtusöök söödud oodati uut filmi vaatama, mis üllatas kõiki – hea huumor!

Pühapäeval, 15. aprillil külastasime nautlejatega veiniküla BinissalemInca ja Campaneti. Maastik pakkus imelisi vaateid / viinamarjaistandused/, kergeid tõuse ja aroome, mille tekitajaks olid aiad täis apelsinipuid koos viljadega, mis lõhnasid magusalt. Tempo oli mõnus ja kilomeetreid kogunes ca 70. Päeva lõpetas Janika mõnus FB üleskutse – kohtume tuba 330 Tänan Leiu külalislahkuse eest ja kogu seltskonda mõnusa õhtu eest.

Järgmine päev, 16. aprill tõi kaasa eriti kiirelt muutuva info ja valmisoleku kõrgema taseme – mis kellast mingi grupp stardib ja kuhu minnakse! Põhjus oli lihtne – vihm! Meil oli plaanis siis startida kell 10 ja püsida linnale hästi lähedal, et esimeste vihmapiiskadega tagasi pöörduda. Tiirud linnade Sa Pobla ja Playa de Muro vahel andsid võimaluse koguda minul 56 km ja lõpetuseks ka vihmas sõidu koos poriste riietega. Jutud vihmaga sõitmise ohtudest pani mind väga jälgima iga liigutust, kuid hotelli jõudsin tervelt ja äpardusteta, mida kaunistas porine nägu  ja veelgi porisemad riided. Tuppa jõudes sai siis kiire pesu järel SPAsse mindud sooja koguma ja teepeal ka riided pessu antud / see on mõnus küll kui keegi tegeleb mustade riietega – rattariiete pesu teenus! Kätte oli jõudnud suurpäev elunautlejatele – rattasõit Formentor tippu. Mida see meile tähendas? Kilomeetreid keskmiselt, kuid tõusumeetreid piisavalt, et hirmu tunda. Ilm oli meie poolt – päev oli päikeseline ning peaaegu tuulevaikne. Janika hoolitses emalikult meie eest, mis tähendas seda, et alustasime tõusule minekut vaikse sõiduga. Mõte oli ennast mitte ära kurnata kiire sõiduga. Tõusu eel anti kõikidele liikumiseks /etappide kaupa/ vabad käed – esimene platvorm – tunnel – tipp! Üleval saime nautida vaadet, keha kinnitada ja jäädvustada hetki – kitseke, meeskond, ise, sõbrapildid – nii kuidas keegi aga soovis. Väikene paus tehtud alustasime tagasiteed ja siis samamoodi – tunnel – platvorm – mäe jalamil kohtumine – tagasitee hotelli. Märksõnad sõidust: rahulolu iseendaga – sain hakkama – 65 km ja 903 tõusumeetrit, kaunid vaated, üksteise märkamine ja hoolimine, loodus oma mitmekesisusega – isegi loomad naudivad turiste ja püüavad nende tähelepanu, grupijuhi hea töö meeskonnaga.

Mida pakkus siis õhtuprogramm – koolitus grupidünaamika. Saan õhtuse koolituse kohta öelda ainult kiidusõnad Virgole – TÄNUD! Taas sain kuulda nii mõndagi huvitavat ja veidi ka huumorit. Kokkuvõttes oli see kõik väga hariv ja mõnus, mida täiendas ja ilmestas oma imelise oskusega Virgo. Tema oskus asju lahti rääkida, seletada, ilmestada näidete ja lugudega – imeline.

Kaks viimast rattasõidupäeva (minul jäi reedene sõit tegemata – võtsin päeva endale) möödusid mõnusas päikeselises ilmas ning avastasime vanu kui ka uusi kohti. Veidi sai sõidetud mööda laugemat maastikku ja üks põnev sõit viis meid sõjaväebaasi väravate juurde. Sõjaväebaasi viiv rattasõit oli eriti mõnus – parajalt pikad ja järsud tõusud, maagiline loodus, pingutust nõudvad laskumised. Kohati oli tunne, et oled sattunud kuhugi imedemaale. Päeva keskmine sõiduring jäi 68 ja 55 kilomeetri juurde ja tõusumeetreid kahjuks ei mäleta / kuid andis ikka pingutada/.Viimane nädal andis laagrilistele ka selle võimaluse – päikesevõtt ja meres ujumine. Kuna esimene nädal oli pigem külm kui soe, siis nüüd panustasid paljud lisaks rattasõidule, ka jume saamisele. Kes jalutas ja ujus kohalikus rannas, kes nautis hotelli basseinide mõnusid ja kes liikus veidi eraklikumasse paika. Minule sai osaks kogeda ühte imelist randa – Platja des Coll Baix . Üks soovitus seiklushuvilistele, kellel tekkis ehk huvi ja soov külastada nimetatud randa. Koge kindlasti Coll Baix külastust, kui sind huvitab: üksik, – erarand, meeldib eesmärgi saavutamiseks veidi vaeva näha / juurdepääs eeldab sinult tahtmist läbida keeruline matkarada/, armastad puhast merevett ja jalga masseerivaid rannakivisid, soovid kiirelt sukelduda merevette. Siis on rahulolu garanteeritud.

Saigi läbi kaks nädalat Mallorcal, mis oli…

  • 630 km jagu rattasõite, mis olid vahepael kergemad ja mõnikord ka raskemad. Mis pakkusid mulle võimalust nautlemiseks või nõudsid hoopis tõsist pingutust.
  • uusi teadmisi rataste, rattasõidu ja ajaloo kohta / lisaks veel endast ja oma võimetest rattal väikese ülevaate .
  • mõnusat seltskonda – uued ja põnevad inimesed oma lugudega. Suur väärtus – TÄNAN!
  • loodus, keskkond ja kultuur – iga piirkond on oma nägu ning selle avastamine on imeline teekond
  • enesetundmist – hotellitoas üksi ei olegi hea olla – läbi uue inimese ennast tundma õppida ja seltsis midagi kogeda on väga hea ning tunduvalt põnevam.

Tänulikkus:

  • minu ümber olid kahe nädala jooksul väga huvitavad, hoolivad, sõbralikud, avatud inimesed – olen teile selle kõige eest tänulik
  • kaks nädalat oli tõeline puhkus, sest minu eest oli kõik ära organiseeritud – majutus, teekond, varustus, jpm. ainult osale ja naudi puhkust!

Sain kogeda maanteeratta ja grupis sõitmise võlu – ootan sõidugruppi ka enda kodukohta, et saaksin koos kulgeda ja areneda ja õppida!