Facebook

Raske rada mäkke - Etape du Tour 2019

Raske rada mäkke - Etape du Tour 2019
30-07-2019

Raske rada mäkke - Etape du Tour 2019

JANIKA NEEME BLOGI: 

Selleks suveks plaanisin endale kaks tõsisemat väljakutset Vätternrundan 300km ja Etade du Tour Prantsusmaal. Ettevalmistus mõlemaks ürituseks toimus sügisest suveni. Jätsin raske südamega välja ujumised, jalutamised ja muud treeningud ja olen kindel, et tegin selles osas õige valiku. Vastasel juhul oleks ilmselt tulnud alla vanduda just Prantsusmaa sõidul. Nädalast nädalasse sõitsin Zwifti ja 1000 tõusumeetrine trenn tuli nädalas ikka ära.

Võistluspäev.

Mingit erilist „mandrossi“ ei olnud, olin kolmandat korda ja teada oli, et midagi kerget ees ei oota. Start oli nagu alati meeleolukas ja motiveeriv. Ilus stardikoridor, rahvas elas meeletult kaasa.  Minu sõidustrateegia juurde kuulus TP-s peatumine, söömine ja uue joogi hankimine. See on väga ajakulukas aga teisiti ma seda sõitu enda puhul ette ka ei kujutaks.  Mida TP edasi, seda suuremaks väljakutseks kujunes kiiresti vajalik träni kätte saada.  Oli ka kohti, kus näiteks spordijook oli juba reaalselt otsa saanud.

Esimene mägi läks kõige mõnusamalt, jalg oli puhanud ja soojakraadid polnud oma päris palet veel näidanud.  Laskumised olid teravad ja ohtlikud, minu jaoks veel raskemadki, kui tõusud.  Hirm maoli panna ei lasknud isegi pulsil suurt langeda. Kohalikud on muidugi profid, käed lahti, banaan hammaste vahel ja hops alla.  Korraliku möödumise tegi minust ka Eesti president, ilusa kiiruse ja korraliku rattavalitsemisega.  Uskumatult tubli.  Presidenti sai rajal veel mõnelgi korral nähtud aga ikka ainult kahjuks tema selga kaugenemas.

Suhteliselt valutult sain kolmanda mäe jalamile.  Temperatuur oli tõusnud 38 C-ni, rekord mida Garminil nägin oli 40 C. Lõpuni oli jäänud 35km ja seda ainult vastu mäge.  Päikese käes keedetud vesi kadus kuumavast kurgust alla nagu leil kerisele. Kilomeetrid ei liikunud absoluutselt edasi. Esimest korda elus kiskusid mõlemad jalad aeglaselt piinavalt krampi. Aina rohkem ja rohkem on näha inimesi, kes üritasid ennast päikese eest varju peita olematute asjade taha. 107km läbitud, järgmise TP-ni oli 10km. Vesi oli otsas, kuum päike grillis keha. Seisatasin  ja sain aru, et see punt kellega koos seisan plaanib katkestada. Selge et siit tuleb kuidagi jalga lasta aga kuidas liikuda edasi ilma veeta?

Meenus möödunud aastatest, et mõnegi kohapeal löövad kohalikud lahti oma kaevuveed ja kastavad inimesi.  Liikusin väga vaevaliselt edasi ja mingi aja pärast märkasingi esimest kastjat. Vooliku järjekord oli piltlikult öeldes  Marja poeni. Ootasin vaikides  oma järjekorda. Pudelid täis, keha värske liikusin edasi ja jõudsingi 117km-ni, mis on ühtlasi ka viimane TP. Lõpuni on minna aga hulk maad.  Võtsin vastu otsuse, et kõik lombid ja voolikud enne finišit pean kinni ja kastan ennast. Kahe keeva veega täidetud pudeliga seda sõitu lõpuni ära ei tee.

Tavaliselt ei joo ma välismaal olles isegi kraanivett, endalegi üllatuseks maitses kraavivesi imeliselt hästi ja andis mõnusalt jõudu juurde. 

Seekord oli katkestajaid erakordselt palju 16000 osalejast lõpetas 10 000. Need arvud räägivad enda eest.  Huvitav oli ka see, et kui 1km enne lõppu oli mäejalamil üks tunnel, kus temperatuur oli tõesti juba inimlik. Seal  seisis vähemalt 50 inimest, et jõudu koguda ja sõita see viimane kilomeeter kuidagi ära.  

Mõned arvud ka. Tõusumeetreid 4500. Aeg oli 10:24 (koos peatustega TP-es ja muud muda söömised) Koht 8917 

Elu tegelikult alles peale sõitu ilusaks läks, veetsime imelise puhkuse kaunis Annecy linnas. 10 korda sai vähemalt päevas ujumas käidud, kerge rattasõit ja maitsvad toidud. Sellest kõigest aga juba järgmisel korral. Uuel aastal uue hooga, sõbrad!