Facebook

Tervisespordiga kevadele vastu, seekord Mallorcal

Tervisespordiga kevadele vastu, seekord Mallorcal
05-05-2017

Tervisespordiga kevadele vastu, seekord Mallorcal

KAIRIT VALK BLOGI: Selle kevadine rattalaager oli minu jaoks selle seltskonnaga koos juba kolmas, Mallorcal olin teist korda. Seepärast ka nii mitmedki kohad, kirikud ja kohvikud olid deja vu, kuigi paljude linnakeste nimesid ma enam ei mäletanud. Ette rutates võin öelda, et see oligi tõeline puhkus, kus päeva jooksul kõige suuremad mured olid hommikul mõelda, kas on vaja vest peale panna, kas ikka raha sai kaasa koka jaoks, et kellelegi grupis otsa ei sõidaks, õhtul hotelli restoranis pidi valima, kas täna läheb punane või roosa vein. Sellised rasked valikud ja arutelud :) Ei mingitki mõtet sellest, et kas peaks kuskil kontoris olema või et kas kodus paistab päike või sajab lund. Enamasti sõitsin Urve grupis, mida kutsuti idee järgi naiste grupiks, aga nii mõnelgi päeval oli naisi kaks või kolm. Jäin kõikide oma sõitudega täiesti rahule – tegin kaasa niipalju kui jaksasin ning otsustasin juba enne reisi, et ilma kohustuslike Sa Calobra ja Mallorca Classicuta ma ei saa sealt saarelt ära tulla. Lihtsalt ei saa ja kõik. Teiseks sõidupäevaks olime juba hoo niimoodi üles saanud, et ei jõudnud enam mööduvaid teeviitasid lugeda ja sattusime endalegi ootamatult Cura otsa (mis muidu oli plaanitud järgmisteks päevadeks). Liigne agarus pidi ogarus olema ja rumal pea jalgade nuhtlus. Aga noh, teeb ära-saab ära-on ära ja mis täna tehtud, see homme hooleta. Jalgade jaoks kõige raskem sõit oligi Classic- eriti kojusõidu viimased 20km. Ma ei mäletanud, et eelmisel korral see lõpp nii raske ja igavikuline oleks olnud. Tagasi jõudes kohustuslikku kokkusaamiskohta 15.putka juurde jõudes olid mul lausa õnnepisarad silmis suurest rahulolutundest. Emotsionaalselt ägedaim päev oli ka Sa Calobra, mis seekord tundus kergem kui eelmisest korrast mäletasin. Läksime sinna väikse seltskonnaga ning selle ülitoreda päeva jooksul saime nii imelisi vaateid, kõvasti mägedes kruttimist, rongisõitu, paljajalu koopakäikudes turnida, marukõva tuult, omapead koju orienteerumist. Veel jääb meelde „3 küüru“ sõit – tõusumeetreid küll kogunes, aga vaated olid imeilusad ja rada üldse kuidagi mõnusalt looklev ja tore. Kirss tordil oli viimase päeva Sa Rapita kuulus juustukook ja tiramisu. Olin oma energia osanud nii optimaalselt jagada, et selleks viimaseks päevaks ei jäänud enam eriti midagi. Kui poleks olnud abivalmis sõpru, kes nügisid tagant nii tõusudel kui laskumistel, siis ilmselt oleksin võinud rebastele jääda :) Eelmise päeva raske Sa Calobra päev oli jalgades ja järjest neljas sõidupäev murdsid mu lõplikult. No ja olgem ausad, magama ei mindud ka just peale Aktuaalset Kaamerat :) Ühe korra saime ka vihma ja oli meeletult külm. Misiganes, mulle oli küll lubatud päikest ja sooja ning vaim ei olnud selleks kuidagi valmis, aga tehtud see karm sõit sai ja siin näha stiilinäide, kuidas värisevad kaassõitjad üles soojendatakse. Peale seda hakkas järsku mitmel mehel ka kolehirmus külm, et üldse kohe ei teagi, kas ja mis edasi saab :) Ühele sõidule Petrasse haarasin tee pealt kaasa Austria mehe, kes sõitis üksi. Kuna meid oli grupis paaritu arv ja mina parasjagu tiksusin taga üksipäini, siis kasutasin võimalust, et uurida, mis inimesed veel seal väntamas käivad. Tema lemmikala oli muidu mäesuusatamine (Austria inimeselt lausa üllatus eksju), aga suvel naaaatukene väntab ka, nii 8000 km :) Statistikast niipalju, et kokku tuli mul 13 sõidupäeva. Kokku 1265 kilomeetrit ja 12700 tõusumeetrit. Liitreid ei hakanud seekord targu lugema :) Kui üldse midagi kripeldab, siis ehk ainult see, et vabal päeval oli väike mõte saare põhja ja kirdeossa sõita. Aga sellel hetkel tundus hotelli bassein maailma kõige toredam koht ning ilmselt oli siis vaja ennast laadida, et jõuaks nende hulludega jälle sammu pidada. Seega ilma rattata päise päeva ajal meie linnakesest kaugemale ma ei jõudnudki. Minu väikses maailmas löödi tõenäosusteooria ka kõikuma. Kui mul siiani kogu mu rattaajaloo jooksul 3,5 aasta jooksul ei ole katki läinud mitte ühtegi kummi, siis nüüd juhtus see kahe päeva jooksul kolm korda. Karma is a bitch. Olin äsja lõpetanud Hr Jaago äparduste kommenteerimise ja targutamise stiilis „no ma ju ütlesin, et kolm on kohtu seadus“ ja siis see juhtus. Peale Hr Jaago kolmandat äpardust kohe ka minul kolmandat korda kumm katki. Jah, karma IS a bitch. Vähemalt usun, et järgmiseks 3 aastaks on katkiste kummidega rahu maa peal. Aga seltskond oli äge. Nad suutsid parima melu tekitada isegi nii igavas kohas nagu seda on hotelli fuajee – konnade anekdootidest kuni Põhjamaa ühislaulmiseni. Loomulikult ei puudunud ka kohustuslik ööklubiring Palmas ja paar korda toimus meie seltskonna invasioon MegaParki. Kui muidu tundus see CanPastilla mereäärne „parkett“ sõidult tagasi jõudes terve igavikuna kestvat, siis õhtul jalgsi mõned kilomeetrid promenaadi teise otsa MegaParki visata oli kukimuki. Sest ka päeval põhiline loosung oli „hoidkem jalgu, õhtul on tants“. Ilmselt enamus mõtles, et see on mingi nali :) Üks tark mees seltskonnas ütles, et laagris üleüldse napsitamise mõõtmed nihkuvad – kui õhtu jooksul teed ainult 3 (või oli see 5) õlut, siis magama minnes on tunne, nagu poleks õlut üldse näinudki. Üleüldse sellised väiksed traditsioonid ja peale sõitu kogunemised-muljetamised olid über toredad. Ilmselt grupikaaslased teavad, kui kergeks ja tugevaks läks jalg lennujaama lähedal, kui keegi teatas „B15 pole enam kaugel“ :) Nüüd olles kodus tagasi, natuke tarkust kohvri pakkimise teemal. Naised - rattalaagrisse minnes ei ole lõpuni mõistlik kaasa vedada juuksesirgendajat – on olemas õrn võimalus, et rattalaagris tuleb suure osa ajast kiivrit kanda ja siis tead ainult ise, kas seal kiivri all on juuksed sirged või natuke krussi lehvinud. Aga no kui ei proovi, siis ju ei tea :) Samuti olin viimasel ööl pakkimisega suutnud kaasa haarata mitu vasaku käe rattakinnast - proovi kuidas tahad, paremasse kätte need lihtsalt ei lähe ja kõik. No ja hunnikut raamatuid pole ka mõtet vedada, sest koguaeg on nagunii niiiiii kiire, et kordagi ei õnnestu neid isegi kotist välja võtta. Igatahes – megalahe oli! Päriselt! P.S Siinkohal tänusõnad Anderile - tänu temale on mul nüüd Garminis lisaks Mallorca kaardile olemas näiteks ka Ibiza või Põhja-Aafrika kaardid. Ega seda Eestit polegi õigel eestlasel tegelikult vaja, see peaks nagunii peas olema ja kõik on mõtlemises kinni :) P.P.S Esimesel ööl kodus magades ärkasin keset ööd üles ja nägin pimedas toas, et pool Urve gruppi magab minu magamistoa põrandal. Nagu päriselt ka. Rattad ilusti värvide ja pikkuse järgi seina äärde sätitud. Nad nimetavad seda vist võõrutusnähtudeks :)