Facebook

Tervisespordiga Mallorcal 2016

Tervisespordiga Mallorcal 2016
05-05-2017

Tervisespordiga Mallorcal 2016

LEIU KARI BLOGI: Eks ma olin ju enne ka natuke rattaga sõitnud - mul on kodu lähedal oma ring, Lubja mäest alla, Leppneeme, sealt Tammneeme ja Randvere kaudu tagasi, ca 20 km (kui on hea päev, siis sõidan 2 ringi). Ja siis ma olin käinud mõned korrad Tartu Rattarallil, kui eelmine suvi jäid mulle silma Tervisespordi tegemised. Kirjutasin Janikale, kes vastas nagu umbes minuti jooksul ja sealt edasi osalesin mõningatel grupisõitudel algajatele ja hommikustel kohvisõitudel ja paaril Filtri etapil ja hiljem, sügisel kepikõndidel, Pirita metsas. Ja siis, ühel päeval, keppidega mäest üles vehkides, rääkis Janika, et kevadel on Mallorcal rattalaager. Ja ma kohe mõtlesin, et vot sinna ma tahan minna. Midagi uut ja huvitavat minu elus. Ei saa öelda, et ma nüüd väga palju laagriks treeninud oleksin, kui talvised mittekorrapärased spinningutrennid välja arvata. Teadsin, et Mallorcal on grupid tasemete järgi ja et on nn elunautijate (loe: kõige nõrgemate) grupp, kus tehakse palju peatusi ja kedagi maha ei jäeta. Igasugu asju sai küll kaasa varutud: uus rattasärk ja spordiprillid ja kiiver ja spordijoogipulber ja veel igasugu pudi-padi. Kui me väiksema grupiga saarele jõudsime, oli enamus laagerdajaid (loe: vanu olijaid) ammu kohal (loe: nädal aega sõitnud juba). Meid võeti hästi vastu, õhtul oli tutvumisõhtu ja koolitus. Rentisime omale laenutusest rattad ja järgmine päev läkski lahti. Närvid olid muidugi täitsa läbi. 1.päev Hommikusöök ja kogunemine hotelli fuajees. Meie grupp lahkub kõige viimasena. Sõidame ca mõni km rahulikult mööda rannapromenaadi, kui järsku vasakpööre ja täiesti õudne tõus mäkke, Eestis sellist ei ole. Önneks oli mind eelnevalt hoiatatud, et varakult kerged käigud sisse ja kõik lähebki hästi. Sõidame linnast välja, ilm on soe ja natuke on mahti ka loodust imetleda. Hiljem ühes linnas, kitsal kõrvaltänaval, juhtub ka väike intsident, ei saa jalga õigel ajal lahti ja kukun täiega külili. Grupikaaslane (Peep on vist ta nimi) paneb küünarnukile plaastri peale ja sõidame edasi. Päeva kilometraaz 85. 2.päev Kui minu arust oli juba esimesel päeval kõiksugu mägesid ja muud sellist, siis see on suur eksitus, sest teine sõidupäev on tõesti raske. Olen just otsustanud, et enam ei jaksa, kui päris tõusud alles algavad järgmise nurga tagant. Ja järgmise. Löpuks tuleb üks grupikaaslane (hiljem saan teada, et tema nimi on Kaido) mäe otsast tagasi vaatama, et kuhu me jääme nii kauaks ja lükkab mulle natuke hoogu juurde enne viimaseid kurve. Koha nimi on Orient, mäe otsas on kohvik, seal on lõpuks hea olla, joome kohvi ja Cola-Colat, ja sööme kooki, et jõuvarusid taastada. Muuseas, seda ma ka enne ei teadnud, et laskumine on peaaegu sama raske kui mäkketöus, õudne pidurdamine kogu aeg, et hoog liiga suureks ei läheks ja kuskile kuristikku ei kukuks. Aga no kui peaks valima, siis ma valiks ikka laskumise. See pikk mäest alla laskumine teisel päeval, mingi hetk täiesti ihuüksi, ümberringi ei hingelistki, ainult mäed kahel pool ja tuul tuhiseb, see on küll super hea tunne. Päeva kilometraaz 80. 3.päev Oli õnneks rahulikum, sõidame mööda istandusi ja laugemaid teid, kokku ca 70 km. Kolmanda sõidupäeva lõpuks on mul väike koduigatsus. Aga õnneks on kõik laagrikaaslased väga sõbralikud ja saan endale juba ka uusi söpru. Peale trenni teeme basseini ääres joogat ehk venitame lihaseid. Treeneriks Kärt, hiljem ka Irka, mõlemad ülitoredad. 4.päev On sõiduvaba päev. Rendime auto ja sõidame Sollerisse ning hiljem Sa Calobra`sse. Seal läheb mul sellest mägedes keerutamisest konkreetselt süda pahaks. Õhtuks olen rohkem läbi kui peale trennipäeva. Aga vaated on muidugi imelised. 5.päev Otsustan, et võtan omale veel ühe vaba päeva ja päevitan mere ääres, et saada nö normaalne päevitus, mitte see ratturi oma. Aga nagu kiuste, on hommik pilvine. Lähen peale hommikusööki teisi nö ära saatma hotelli ette. Mind tavalistes riietes ja ilma rattata nähes teeb Janka suured silmad ja kamandab mind kähku riideid vahetama ja ratast tooma. Heaküll, päikest ju pole ja Janka lubab rahulikku päeva. Ongi - ca 65 km 6.päev Mäed ja Cura klooster. See pidi olema umbes sama õudne kui see teise päeva mägi ja väidetavalt on kõik varasemad laagerdajad sinna üles ka jõudnud, sealjuures ilma erilise ettevalmistuseta. Sõit mäe jalamile on juba iseenesest üks suur pikk tõus. Kohviku juures teeme väikese puhkepeatuse, kõik räägivad nagu ühest suust, et täna pole ikka üldse hea päev ja õudsalt väsinud juba jne. Mina olen vait. Seepärast, et mingi ime läbi on mul justkui jõudu veel järgi, aga ma ei taha ära sõnuda, sest ma ei tea, mis mind täpselt ees ootab. Lähen natuke ratas käekõrval edasi, et järgmise kurvi pealt nö normaalselt minema saada ja püüan lihtsalt hoida oma tempot ja võtta rahulikult, kui endiselt ikka veel lõppu ei paista. Janika sõidab minu taga (muuseas, ta oli ülihea motiveerija), ja ütleb pidevalt, et täitsa tubli ja et see tõusunurk on nüüd oluliselt väiksem kui eelmine ja et lõpp juba paistab. Huvitav, kas treenitus tõesti kasvab paari päevaga või sõitsin ma sinna üles tahtejõuga ? Päeva kilometraaz 92 7.päev Viimane sõidupäev ja pingelangus. Muidugi tähelepanelik peab kogu aeg olema liikluses, õnneks olen end nihverdanud grupi tagumisse otsa, Tiina taha ja Peetri ette, minu jaoks ideaalne positsioon. Pets on nagu turvalisuse sümbol, kes näitab vajadusel ka käemärke minu eest. Päeva kilometraaz 78. Teised grupid sõidavad veel ühe päeva, aga meile, elunautlejate grupile nüüd täitsa piisab. Viimane päev on päris puhkamiseks. Kokkuvötteks Muidugi on mul hästi hea meel, et laagrisse läksin. Teistsugune kogemus, ma mäletan, et kui ma väike olin, siis pioneerilaagris olles, ma olin natuke kade nende peale, kes spordilaagris käisid. Ja mis ma nüüd targemaks sain, on see, et tegelikult ei pruugi me oma ressurssidest teadlikud olla. Neid on rohkem, kui arvata oskame. Adios.