Facebook

Vätternrundan 2019 – ettevõtmist vääriv kogemus.

Vätternrundan 2019 – ettevõtmist vääriv kogemus.
22-06-2019

Vätternrundan 2019 – ettevõtmist vääriv kogemus.

URWE RUSSOW BLOG:

Mõte väljakutses osaleda tekkis juba 2015.aastal, mil Tervisespordi inimesed 300km pikkusel sõidul osalesid. Kaua laagerdunud mõte sai vundamendi möödunud sügisel, kui tuli end Vätterni sõidule kirja panna. Kauplesin elukaaslase tugigruppi ja panime end kirja. Kuna registreerusime grupina, siis ei olnud võimalik valida stardi kellaaega, see sai üsna varajane, enne päikesetõusu, kell 3:22. 

Grupina kohtusime esimest korda me juures juba sügisel, mil Virgo ja Janika ning teised varasema sõidukogemusega jagasid oma kogemusi ning soovitusi. Muuhulgas sedagi, et korraliku ettevalmistuseta võib sõidumõnu üsna üürikeseks kujuneda. 300 km ikkagi, paljud meist polnud seda ühe soojaga läbinud. 

Talv möödus sageli Vätternile mõeldes ja Zwiftiga trennides. Sealt sain korraliku tõusujala ja ka vastupidavuse, sekka ka intervalltreeningut, kiirenduslõike siledal ja mägedes. Lisaks asendustreenerina mõned spinnitrennid ja nii sai TS Itaalia kevadlaagriks ligi 2000 km sõidetud.Tervisepordi kevadlaager lisas kilomeetreid ja tõusumeetreid, enesetunne oli väga hea. Ehk liigagi hea, sest järgnes ridamisi erinevaid haigusi, viimane neist nädal enne Vätternit. Tõmbasin aja maha, jätsin vahele ka ühe temposõidu ja lihtsalt taastusin.

Päev enne ärasõitu nägin telesaadet Eesti rattagrupist, kes oli Saksamaal analoogset 300 km sõitnud. Meelde jäid paar noort, kes üldse esimest korda MNT selga istusid ning pikka distantsi läbida soovisid. Ei tea milleks, enesepiinamiseks on kergemaidki viise. Siis tekkis endalgi hoolimata heast ettevalmistusest kerge värin. Rahustuseks siiski teadmine, et 200 km olen järjest sõitnud, pausid on vahel ning eesmärk on aja sõitmise asemel grupina tervelt ja rahulikult lõpuni tulla. 

Lõpuks oli ärasõidu päev käes. Kogunemine Pirita Velodroomil, rataste laadimine ja reis kahe väikese bussiga sai alguse. Laevaga Stockholmi ja sealt Motalasse. Teel arutasime veel sõidustrateegiat ja hoidsime pöialt ideaalse sõiduilma prognoosi pidamisele.

Päev enne sõitu olime Rootsis ja liikusime võistluskeskuse poole, et stardilinnaksut välja võtta oma stardinumbrid ja täiendada varustust sõiduks. Mälestuseks loomulikult ka Vätterni särk. Meeleolu oli ülev, sest ilm oli kesksuviselt soe ja päikseline. Numbrid käes sõitsime hotelli, et pärast väikest pastatuuri puhkama minna. Pole väga tavaline, et kella 19 paiku voodisse lähed. No ei tule und, mis siis, et äratus juba kell 1 öösel. Viimaks siiski uinusin ning äratus ei olnudki hirmus, väljas oli valgust ja üsna soe. 14 kraadi sooja tähendas põhisõidu riietusele lisaks varrukaid, põlvi ja vesti, vihmakile jäi üldse kotti. Söögid-joogid pakitud, seltskond bussis ja sõit võis starti alata. Vaikselt, suure ettevõtmise ärevuses. Jasmiinilõhnalises stardilinnas Motalas laaditi rattad maha, kummid kiirelt täis ja starti. Pea ideaalselt korraldatud stardis oli paralleelsed kolm rada, iga raja kohal grupi stardiaeg, starditi iga kahe minuti järel. Panime end oma koridori valmis, viimane patsutus õlale ja nii ta algas. Hämaral suvehommikul, mis tõotas tulla vaikne ja soe, ideaalne sõiduilm.

Alustasime ikka väga rahulikult, sest keha pole harjunud varahommikul kiiret tööd tegema, unetu-rahutu-lühike öö andis ka tunda. Sõitsime paarides oma tempoga. Plaan oli peatuda kõigis toidustluspunktides (TP), et selga-jalga sirutada ja kindlasti midagi süüa.

Enne esimest TP-d tõusis päike. Grupist kostus rõõmuhõikeid “päikeeeee” ja tundsid, kuidas esimene kiir säärt paitas. Ümbrus muutus hetkega imeilusaks, kerge udu heinamaal, kiirete grupid ja vaikselt tiksujad, kõik ühe eesmärgi nimel - sõita 300 km ümber järve.

Päikesetõusuga langes temperatuur 9 kraadi peale, hakkas jahe, ka pulss oli vaid 110. Õnneks sain kohe ette vedama ja siis ka taas sooja.

Sõit jätkus vahetustega, grupi taga sõidukorraldaja, “TS ema” Janika. Vajadusel tilistas kella ja hoidis valjuhäälsete korraldustega gruppi koos ning ei lasknud võõraid gruppi lõhkuma. Nõrgemate säästmiseks jagas Janika vastuvaidlemist mittevõimaldavaid korraldusi tempo vähendamiseks. 

TP-sid oli palju, iga 30-50 km tagant, sõltuvalt lõikude tõusumeetritest. Pakuti kohvi, kukleid, sooja mustikakiselli, mõnes TP-s ka tuntuid rootsi lihapalle ja lasanjet, ohtralt spordijooki ja vett. Sõime natuke igas TP-s, seetõttu ei olnud ka kordagi näljatunnet ja liigväsimust. Geele kulus minul vähe, aga natuke turgutuseks sai neid ikka söödud. TP-des peatus palju rahvast, osa puhkas tee ääres, lausa magas, teised tegid kiire peatuse ja sõitsid edasi. Meie grupp hakkas kohe alguses vaikselt sõitjaid kinni püüdma, aga poole sõidu peal nägi ka juba neid sõitjaid, kelle stardiaeg oli mitu tundi enne meid või lausa eelmise päeva õhtul.

200 km peal hakkas tekkima kerge väsimus. Sõita jõudsin küll, kuid tähelepanu hakkas hajuma. Tekkis ka mõni ohtlikum olukord, kui mitu suurt gruppi sai kokku ja aeglaselt tiksujate tõttu tuli tempo tõusudel väga alla võtta. Õnneks ei olnud meil ühtegi kukkumist, ei ühtegi tehnilist viperust ega kummi lõhkumist!

Sõidu edenedes hakkas päike kütma, jooki kulus rohkem, kuid meeleolu oli ülev, Hunnitud vaated pea tuulevaiksele järvele muutsid kogu sõidu imeliseks. 

Sõidu lõpuosas nägime ka naaberrahva soomlaste punti, kelle stardiaeg oli meie omast mitu tundi varasem. Poisid olid nii õnnelikud, kui meie tüdrukud soome keeles pisut juttu tegid. Kui meie stardiaega kuulsid, siis olid nad väga üllatunud ja palusid, et me neid maha ei jätaks. Aga üle paari kilomeetri nad me sabas siiski ei püsinud. 

Eelviimases TP-s kohtasime eestlasi, Arcticu (nüüd Impulss) spordiklubi kaastreenijaid. Ka nemad sõitsid oma grupiga vaikselt ja rahulikult. Meie jaoks oli see viimane peatus enne lõppu. Otsustasime, et puhkepeatuste limiit on täis ning kõige viimast TP-d enam ei tee.

Kilomeetrid möödusid juba väga kiiresti. Hetkekski ei tekkinud tunnet, et enam ei jaksa - pausid, vedajate vahetused ja stabiilne tempo hoidsid meid. Kristiinaga päris lõpus gruppi vedades arutasime, et huvitav kui pikalt veel sõidaks sellises tempos? Tunne oli nii hea, diisel oli käima läinud napilt enne 300 lõppu. Mehi pidi ka pidevalt tagasi hoidma, et vähem kogenumad sõitjad liiga ära ei väsiks.Sõidu lõpus olid väga ilusad metsavahelised teed ja mõned pikad lauged-lauged tõusud. Tõusumeetreid tuli sõidu lõpuks üllatavalt palju - 1600, aga eks 300 km-i peale neid ikka koguneb.Lõpuni sõitsime koos, kedagi järgi ootama ei pidanud. Võtsime vaid vahepeal tempot alla, et kõik mäest koos üles jõuaks. Küllap nii mõnelgi meist oli siis juba raske, pidi pingutama, kuid lõpp oli juba käeulatuses.Finiš saabus kuidagi äkitsi - sõitsime Motala linna sisse, mäest alla ja olimegi pikas finišikoridoris, kus ootasime omale medaleid kaela.

Meie grupp sõitis 12 h 30 minutit, sellest 2 h tundi läks peatuste paele, sadulas istusime seega 10 h ja 30 minutit. Ilm oli parim, mida üldse soovida võis, tuulevaikne, hommik jahedam ja päev päikseline.Grupp oli ka väga tore, saime sõidu ajal nalja visata ja juttu ajada.

Nii suurt rattaüritust ei olnud mina varem väisanud. Sõitjaid oli rajal 22 000, seega ei olnud me teel kunagi üksi, pidevalt möödusid grupid üksteisest, suuremad ja väiksemad, rahvast oli tõesti palju. Sõitjad ja nende varustus olid ka väga erinevad. Alates sellistel poeskäigu ratastel kulgevatest prouadest, maastikuratastest (ka mõned fätid olid rajal) ja lõpetades väga heade pillide ja aega sõitjate-uhajatega. Meie reisigrupi tugevamad mehed tegid oma sõitu, olles rajal kes alla, kes pisut üle 9 tunni. 

Sõiduohutus grupis oli üks peamisi, mida püüdsime oma grupis tagada. Rajal toimunud kukkumistest oli näha, et mitmed nendest olid toimunud oma grupis. Seega, grupisõidu kogemus ja distsipliin on sellistel sõitudel ülioluline.

Kokkuvõtteks. Ideaalne sõiduilm, piisav ettevalmistus, hea punt, mõõdukas tempo ja kord grupis muutis sõidu nauditavaks ja meeldejäävaks – ei ole palju paremaid viise oma elu kvaliteetseks elamiseks!

Vätternrunden 2019 - tehtud!